Kennel Estrellesti ajalugu:
Minu (Urve) kui koerakasvataja ajalugu sai alguse tüüpilisest koerafanaatikust lapse unistusest, mis ühel päeval täitus.
Isa ja vend tõid mulle ühel päeval kutsika, mille nad olid turult ostnud. Ma ei uskunud oma õnne. Päris oma koer! Seni olin saanud nuruda jalutamiseks ainult teisi meie maja koeri, elasin nimelt Mustamäel 9 – korruselises majas. Ema oli siiani olnud koera võtmise vastu.
Kahjuks oli mu õnn üürike, sest kutsikas suri kolmekuuselt koerte katku. See haigus oli tol ajal väga levinud ja minu teadmised koertest ja nende haigustest olid väga vähesed, olin üheteistaastane. Saatuslikuks juba peaaegu tervenenud koerale sai liiga varane jalutuskäik õue.
Elasin kutsika surma raskelt üle ja vanemad ei julgenud ega tahtnud enam uut koera võtta. Kehtis ka reegel, et kui koer on surnud katku, siis sinna majja enne aasta möödumist uut koera võtta ei tohtinud.
Kuid koerasoov oli hirmus suur ja kui aasta mööda sai, tuli meie perre pisikene NAKI, kes oli samuti segavereline. Ostsin ta ühe klassiõe käest ja mäletan, et koera ema nimi oli Muha ( vene keeles kärbes ). Ostes oli ta nii väike, et mahtus peopesale ära. Väljas oli maikuu ja kui ta rohu sisse maha panin, pidi ta kõvasti pingutama, et üle mätaste saada.
Tu Rell ja Naki (1983)
Kahjuks oli mu õnn üürike, sest kutsikas suri kolmekuuselt koerte katku. See haigus oli tol ajal väga levinud ja minu teadmised koertest ja nende haigustest olid väga vähesed, olin üheteistaastane. Saatuslikuks juba peaaegu tervenenud koerale sai liiga varane jalutuskäik õue.
Ja siis see koerakasvataja elu algas. Mulle meeldis väga käia vaatamas koerte treeninguid Mustamäel, Vanaka suusamäe all oleval koerte koolitusväljakul. Olin seal platsi ääres pidev külaline ja kiibitseja. Vaatasin, mida suured ja targad tegid; läksin koju ning proovisin järgi teha. Siis käisime platsil harjutamas ja ühel päeval võtsin julguse kokku ning küsisin ühelt treenerilt, kas ma tohin ka nendega koos harjutusi teha. Enamus koertest platsil olid suured ja ilusad saksa lambakoerad, mõned terjerid ja kollid ka. Minul aga oli pisike, umbes 20-30 cm kõrge segavereline, tüüpiline vanaemade karjakrantsi moodi koer!
Et treener (tollel ajal nimetati instruktor) mind dressuurikursustele võtaks, üritasin ette näidata kõik, mis ma ise koerale juba selgeks olin õpetanud. Lootsin, et kui instruktor näeb, et me midagi oskame, siis ta saab aru, kui väga see mind huvitab ega saada kohe minema.
Instruktor, kelleks osutus Linda Käär, ei mõelnudki mind minema saata. Tema enda esimene koolitatud koer oli samuti olnud segavereline. Nii mõistis ta mind väga hästi ning võttis meid oma dressuurigruppi. Kursust nimetati ülddressuuriks, lõpetasime selle väga edukalt, olles ainsad, kes said I järgu – tollel ajal oli see parim võimalik tulemus.
Naki oli oma eksami edukalt sooritanud, kuid koolituses polnud rohkem võimalik edasi minna tema väikese kasvu tõttu ( tõkked ).